Padumasendus tuleb nagu laviin: ühel hetkel ja ühekorraga. Taevas langeb ähvardavalt lähedale. Pimendumine on üleüldine. Kael kisub krampi. See on vääramatu nagu mis tahes loodusjõud. Ja siis hakkavad pisarad voolama.

Madumasendus aga hiilib ligi hääletult, tegemata vähimatki kära. Hooajaline, seda küll. Ometi olin ma kahe aastaga unustanud, kui pimedaks siin läheb, ega osanud arvestada, et ka tund aega rohkem valgust on väga palju.

See madu kerib ennast ümber keha – ära ei kägista, aga lahti ka ei lase. Tema haare on kindel. Me ärkame üheskoos, kuigi tema maosilmad on lahti kogu aeg. Ja ma magan kohutavalt palju.

Vahel kogemata juhtub.  Mina ei tea, kes on nemad, ja nemad ei tea teineteist.

Pimedad talvekuud on harrastuspsühhiaatri jaoks väga tänuväärne aeg. Kõik lähevad hulluks, teisi võimalusi ei ole. Igaüks muidugi iseenese täiesti unikaalsel moel, kes läheb kurjaks, kes rõõmsaks, kes hüsteeriliseks, isegi ekstaatiliseks. Ülejäänud osa aastast ei paista see nii välja ja kui väga veab, läheb teinekord hoog üle ka. Elada talv üle nii, et tigeda putuka hammustustest ei jääks igikestvaid arme: kuidas see käib?

Budapestist Tallinna jõudmiseks kulub parimal juhul viis-kuus tundi. Või ehk hoopis halvimal juhul, liiga äkiline või nii. Mina pole poole aasta ikka veel päriselt kohale jõudnud. Igatsen ja valutan.