Padumasendus tuleb nagu laviin: ühel hetkel ja ühekorraga. Taevas langeb ähvardavalt lähedale. Pimendumine on üleüldine. Kael kisub krampi. See on vääramatu nagu mis tahes loodusjõud. Ja siis hakkavad pisarad voolama.
Madumasendus aga hiilib ligi hääletult, tegemata vähimatki kära. Hooajaline, seda küll. Ometi olin ma kahe aastaga unustanud, kui pimedaks siin läheb, ega osanud arvestada, et ka tund aega rohkem valgust on väga palju.
See madu kerib ennast ümber keha – ära ei kägista, aga lahti ka ei lase. Tema haare on kindel. Me ärkame üheskoos, kuigi tema maosilmad on lahti kogu aeg. Ja ma magan kohutavalt palju.
Masendus möödub kohekohe, sest Budapesti saab juba käega katsuda!